Tänase Viljandi veemootorspordi klubi „NORD“ juured ulatuvad sügavasse stagnaaega: 
aastatesse 1973-1974, kus viljandlase Jaadla Gunnari eestvedamisel osaleti üle-eestilistel nn VEERALLI võistlustel.

Võistlusi peeti Eesti NSV Vetelpäästeühingu egiidi all nii sisevetel, kui merelahtedel. Veeralli oli nagu ralli ikka. Sõitjatele anti kaart ja legend kohalike kontrollpunktide läbimise aegadega. Keskmised kiirused tuli endal arvutada. Rajal olid ka salajased kontrollpunktid ja väga erinevad lisakatsed (kiiruskatsed, etteantud kursil püsimised jms). Võisteldi nii tööstuslikel kui ka omavalmistatud mootorpaatidel- kaks meest paadis. Huvi selle ala vastu oli suur, mida kinnitas asjaolu, et võistlustel oli osavõtjaid ikka kolm-nelikümmend paati.

1977. aastal oli Tartus olemas Tartu Veeralliklubi, kes korraldas võistlusi Suurel Emajõel, Peipsi ning Pihkva järvedel. Vasknarvas tegutses suurtehase Dvigateli veemotoklubi. Veeralliklubid tegutsesid Jõgeval, Haapsalus ja Viljandis.Harrastajaid oli ka Pärnust ja Võrust.

Viljandi EKE Projekti meeste eestvedamisel osaleti kõikidel võistlustel ja korraldati ka ise võistusi Õhne jõel, Võrtsjärvel, Suurel ja Väikesel Emajõel. Sportlikus mõttes suudeti pakkuda konkurenti kõigil võistlustel ja seda ka Tartu kiiretele veemoto meestele. 1978. aasta veeralli „Suure auhinna“ arvestuses võitis esikoha viljandlane Jaan Laur.

Kaheksakümnendad aastad tõid „veerallile“ lisaks muutusi. Hakati sõitma kindlal marsruudil (kaarti ja navigatsiooniseadusi pidi endiselt hästi tundma), ka salajasi kontrollpunkte ja lisakatseid enam ei olnud. Nii et rallist oli saanud üks suur võidusõit. Iga võistlus koosnes kahest kihutamisest. Kõigepealt tuli läbida 300km pikkune trass, st et oldi 5-6 tundi rajal. Teisel päeval toimus ringrajasõit. Kihutati ringil kuni 100km täis sai. Võisteldi neljas paadiklassis: 350, 500, 700, 1000cm3 (kolmanda ja neljanda klassi paatidel oli kaks päramootorit). Kasutada võis ainult kodumaiste tehaste mootoreid: Neptun, Moskva, Vihr. Lubatud oli ainult vinti töödelda või kasutada hoopis omavalmistatuid. Eestlased hakkasid osalema ka üleliidulistel võistlustel. Kuna võistkonnas pidi olema esindatud kõik neli paadiklassi, kütusekulu pikkade võistlustrasside läbimiseks oli tohutu ja osalemine Venemaa eri paikades nõudis lisaks võistlejate oma aja ja materiaalsete vahendite kuludele täiendavaid ressursse.

Viljandi vee-moto mehed koondas oma „hõlma alla“ tolleaegne Viljandi Naftabaasi drektor- tulihingeline motomees Aarne Kommisaar. Tema eestvedamisel sai elujõu ka Viljandi veemoto meestest koosnev klubi „NORD“, mis oli moodustatud 1987. aastal ENSV Naftakomitee juurde. Igal aastal osaleti üleliidulistel esivõistlustel, näiteks Petrozavotskis Onega järvel, Moskva lähistel Volgal, Zaporožjes Dnepril, 2x Tartus Emajõel-Peipsil, Baskiiria pealinnas Ufaas Belaja jõel. Osaleti Eesti meistrivõistluste etappides rahvapaatide klassis, vetelpäästeühingu veerallidel ja traditsiooniliseks kujunenud „Viljandi Paadimees“, kus 1984. aastal osales näiteks 28 ekipaaži.

Võistlustrassid muutusid aina lühemaks: 200 ja 50km ning veelgi lühemaks ja kiirused omakorda suuremaks. Üleliidulistel võistlustel oli võimalus kõrgeid spordijärke saada. Jaan ja Juhan Laurile omistati NSVL Meistersportlaste tiitel, Aarne Kommisaarele, Rein Puule ja German Sergejevile NSVL Meistersportlase Kandidaadi tiitel. Klubi parimad tulemused tegid individuaalselt 1000cm3 klassis Jaan ja Juhan Laur: üks esimene ja kaks kolmandat kohta üleliidulistelt võistlustelt, meeskondlikus arvestuses Ufaas sai „NORD“ neljanda koha.

Aktiivsed klubis tegelejad olid Aarne Kommisaar, Rein Puu, German Sergejev, Peep Gutman, Gunnar Jaadla, Jüri Kruusamäe, Tõnu Roosileht, Jaan Laur ja Juhan Laur. Põlvkonna vahetusest tulid Linda Laur, Urmas Virkus, Toomas Virkus, Ivar Kommisaar, Tõnis Laur ja Aivar Kommisaar. Viimased on klubile „NORD“ uue elu sisse puhunud.

Mõtiskles Jaan Laur 28.10.10 Viljandis