“Siin on rool, siin on gaas. Pidurit pole,” mainis Viljandi veemotospordiklubi Nord Racing treener Aivar Kommisaar pärast minu päästevesti kinni sikutamist ringrajapaadi sisemusele viibates nii muuseas. Just selle võistluspaadiga asub 16-aastane Sten Ivanov homme Jelgavas Läti meistrivõistluste kolmandalt etapilt tiitlivõistluste hõbemedalit püüdma.
“Oota. Pidurit pole?!” vaatasin võistluspaadiga tõtt. Hetk varem oli Kommisaar öelnud, et kui ma autoroolis ja krossitsikli sadulas hakkama olen saanud, siis mis see ringrajapaadi rooli keeramine ära ei ole. Lihtsalt ilma pidurita.
Ja ega seda piduripedaali vaja olegi, kui ise pidur olla.
Suvi läbi, sügis trügib peale ja veemotosportlased hakkavad hooaja otsi kokku tõmbama. Vahetult enne Läti meistrivõistluste viimast etappi, kus Nord Racing Clubi sõitja Sten Ivanov võistleb GT-30 klassis ja Paul Richard Laur noorte GT-15 klassis, kutsus klubi alaga tutvust tegema. “Siis tead ka, millest kirjutad,” ütles poiste treener Aivar Kommisaar muigamisi. Ja ega mind siis sillale treeningsõitu vaatama kutsutud. Päästevest selga, kiiver pähe ja ikka ise rooli – jackpot!
“Sõita pole raske. Paati peab tunnetama: mida rohkem sõidad, seda rohkem kiirust kasvatad,” jagas õpetussõnu Sten Ivanov.
Tjaah. Minul esimene kord, temal juba kolmas hooaeg ja kamaluga kogemust.
Viljandi gümnaasiumis õppiv ja tänavu oma debüüthooaega GT-30 klassis tegev 16-aastane Sten Ivanov jõudis veemotospordini kolm aastat tagasi. Ent polnud roolikeeramine talle juba siis midagi uut. “Ega ma alguses suurt midagi sellest alast teadnud. Hobi korras lõin kaasa Tarvastu rallikrossi karikasarjas ja kihutada meeldis. Aivar pakkus mulle, et tule proovi paadis ka. Mõtlesin, et oleks äge,” meenutas Ivanov. “See hakkas mulle kohe meeldima ja mida rohkem sõitsin, seda rohkem meeldis.”
Väite, justkui oleks see nišiala, lükkas Ivanov ümber. “See on ju iga tehnikaalaga niimoodi. Mida rohkem oled sellest huvitatud ja mida rohkem kajastust see saab, seda rohkem alast teatakse. Sõitjaid meil jagub: Tartus ja Tallinnas on neid päris palju. Ja Viljandis on selle ala harrastamiseks ideaalsed tingimused,” rääkis Ivanov.
Ent eks ole sellega nagu teiste tehnikaspordialadega: see on kulukas. Samuti vajab see julgust.
Ivanov tõi välja, et ringrajasõit vee peal on ekstreemsem kui maal. “Autoga on kindlasti turvalisem: seal sa oled turvapuuris rihmadega kinni. Paadis on sul ainult kiiver peas.”
Ka minul oli kiiver peas ja rool käes, ühtlasi teadmine sellest, kustpoolt puhub tuul ning millal tuleb “kahvel” mootori seiskamiseks lahti tõmmata. Pidurit ju pole. Punane nupp ja – start!
Ega ma alguses matsu jaganud, mismoodi üldse sõita saab, kui paadinina kogu vaatevälja ära varjab. Sutsu hiljem taipasin, et kuigi jalg oli gaasipedaalil, siis seda tuli ikka vajutada ka. Ja millised möirged – paadinina langes ja minu ees laius kaunis kodulinna järv.
Toda idüllilist vaatepilti kaua nautida ei saanud, õige pea tuli hakata rooli rebima. Ja rool oli oi kui raske! Esimene proovitiir ära töristatud, julgesin pisut gaasi juurde vajutada, ent mitte pooltki sellest, milleks see võistluspaat võimeline on.
Ja nagu Ivanon ütles, siis mida rohkem sõita, seda rohkem hakkab meeldima. Nii ka oli. Enne sõitu tuule tõttu püksi roninud jänes oli unustatud hetkeni, kui laine vastu paati peksma hakkas ja paadinina korraks lendu tõstis. Tõstsin jala gaasilt, sest see oli ju võistluspaat ja õnnetuse korral olnuks laks selles kuus eelarveväline. Samuti ei kuulunud ülepea kaela järve käimine minu septembri plaanidesse.
Küll aga tegi meele rõõmsaks, kui kogenud sportlane mulle hiljem moka otsast mainis, et olin oma proovitiirudel sõitnud kiiremini kui tema oma esimesel korral.
Võtsin sellest viiest-kuuest ringist oma maksimumi ja jõudsin maale kuiva nahaga. Arvestades minu üsna olematut kiirust ja amatöörlikkust, võttis käed ikka täitsa läbi. Seda enam kasvas minu austus selle ala harrastajate vastu – mõelda vaid, millistel kiirustel nemad külg külje kõrval ja tuult trotsides paati taltsutama peavad!
“See on tõesti kõva käte trenn: sellise tuulise ilmaga sõidadki, rind vastu rooli. Viimaste ringide peal on käed juba nii krampis ja verd täis, et hambad ristis sõidad lõpuni,” rääkis Ivanov.
Ega siis niisama järgmisel päeval hommikul ärgates parem külg pisut kangevõitu olnud – just see pool, kus asub gaas ja tugevam käsi.
Olgugi et oma üllatuseks kuiva nahaga pääsesin, võinuks minna ka teisiti. “Noorteklassis (GT15 – toimetus) on mul jopanud ja ma pole ülepeakaela käinud. Aga sel aastal võimsama paadiga sõites olen kaks korda üle kaela läinud.”
Siinkohal ei saa vaadata üksnes sõitja otsa. On teisigi tegureid: tuul, sellest tekkinud laine ning võistlustel ka kaasvõistlejad. “Enne võistlust tuleb alati plaan paika panna,” lausus Ivanov.
Veemotosportlased hakkasid end valmis sättima nädalavahetusel eesootavaks Läti meistrivõistluste kolmandaks etapiks. Enne kõnealust etappi hoiab Ivanov oma paadiklassis kolmandat kohta. “Eks ma lähe ikka teist kohta püüdma. Või siis kolmandat kohta kaitsma,” ütles ta.
Võttes arvesse, et tänavu tegi ta debüüdi võimsama paadi roolis, on senine hooaeg igati edukas olnud. Juulis naasis Ivanov Lätist maailmameistrivõistlustelt ja augusti alguses Poolast Euroopa meistrivõistlustelt neljanda kohaga. “Esimene aasta selles paadiklassis neljas – pole üldse paha,” nentis ta.
Veemotosportlaste hooaja pikkus sõltub suuresti ilmaoludest. “Vastavalt ilmale alustame kevadel ja lõpetame tavaliselt oktoobri alguses hooaja,” selgitas Ivanov. “Sel hooajal oli üks mõjutegur lisaks ilmale koroona.”
Ent mis saab siis, kui paat garaaži lükatakse? “Siis tuleb hakata üldfüüsilist laduma ja paati hooldama, et see uueks hooajaks valmis seada.”
Pärimise peale, mida Sten Ivanovile ja Paul Richard Laurile homseks võistluseks soovida, mõtles Ivanov pisut ning kostis muiates: “Kerget vinti!”
